Tsiviilseadustiku üldosa seadusega (edaspidi: TsÜS) kehtestatud aegumistähtaegade eesmärk on reguleerida isikutevahelisi eraõiguslikke õigussuhteid, mille jooksul on õigustatud isikul õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (TsÜS § 142 lg 1) ehk soorituse tegemist, kas lepingu või seaduse alusel. Näitena võiks tuua tööandja õiguse nõuda töö tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja jooksul TsÜS § 142 lg 1 alusel, kuid arvestama peab, et töölepingu seaduse (edaspidi: TLS) § 31 kui erinormi alusel on töösuhetest tulenevate nõuete aegumistähtaeg 4 kuud, siis erinormi ja TsÜS-i üldnormi vastuolu korral kuulub kohaldamisele TLS-is sätestatud erinorm.
Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, siis algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab, aga selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, siis algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada (TsÜS § 147).
Aegumistähtaja möödumisel võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1 teine lause), välja arvatud omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude puhul omavolilise valdaja vastu, mis ei aegugi TsÜS § 155 lg 2 kohaselt. Aegumistähtaegadel on seega nõudeõiguse teostamist piirav eesmärk, mitte ei lõpeta hagemisõigusi (õigust esitada kohtusse hagi või tuvastushagi jne), absoluutseid õigusi (nagu isiklikud õigused, omand ja piiratud asjaõigused jne) ega kujundusõigusi (mis sõltuvad subjekti tahtest ühepoolselt luua, muuta või lõpetada tehingust tulenevaid õigusi, kui kohustuse täitmise nõude ei ole aegunud).
Eraõiguslikes võlasuhetes saavad lepingupooled dispositiivsuse põhimõttest lähtudes kokku leppida nõude lühemas aegumistähtajas. Aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat saab poolte kokkuleppel pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Silmas tuleb pidada, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi kõrvalkohustusest tulenev nõue ei oleks eraldi veel aegunud (TsÜS § 144). Seaduse kohaselt on tühine, aga aegumise kohaldamise õigusest loobumine (TsÜS § 145 lg 1-3), sest kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143) ega saa aegumist kohaldada omal algatusel.
Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ehk seni kulgenud aegumist ei arvestata aegumistähtaja hulka. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos (TsÜS § 158).
Nõude aegumise peatumine tähendab, et aega, mille kestel võlausaldaja ei saa temast sõltumata asjaolude tõttu nõuet esitada, ei arvestata nõudeõiguse aegumistähtaja hulka. Samas nõude aegumise peatumisi võib toimuda palju kordi. Aegumise peatumine võib katkeda läbirääkimiste käigus, kui nõuet tunnistatakse. Nõude aegumise peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega, kuid nõue ei aegu enne 2 kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest (TsÜS § 168).
Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõikes 1 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 2011. aasta 5. aprilli tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõikes 11 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse alates 2019. aasta 1. juulist jõustunud kohtuotsusest, kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tulenevatele nõuetele (VÕSRS § 9).
